lEIA sulle sobiv kliinik

tallinn pärnu viljandi tartu

 

Puuk. Eestis Ixodes ricinus ja Ixodes persulcatus. Leidub heinamaadel, võsas, metsas, parkides. Puugil on kolm arengufaasi: vastne, nümf ja täiskasvanud puuk ja tema täielikuks elutsükliks kulub enamasti kolm aastat. Kuna selles tsüklis on palju peremehi, võivad puugid endasse imeda erinevaid haigusetekitajaid ja nakatada uusi peremeesloomi. Puugil on kaks aktiivsusperioodi: kevadine ja sügisene. Eestis on esimene olulisem.

Puugid võivad levitada haigusetekitajaid:
Borrelia burgdorfer (borrelioos)
Anaplasma phagocytophilum (anaplasmoos)
Babesia canis (babesioos ehk piroplasmoos). Levikuala Lätist lõunapool.

  • Juba varakult, enne puugihooaega tuleb alustada puugitõrjevahendite kasutamist ja kasutada neid järjekindlalt hilissügiseni (sobivad spot-on-nahatilgad, puugirihmad, aerosoolid).
  • Koeraga lõuna poole reisides on põhjust puugitõrjet veel kord korrata.
  • Puugitõrjet tuleb teha kõigile pere loomadele korraga.
  • Tuleks vältida jalutuskäike pikas rohus ja madalas põõsastikus.
  • Jalutuskäigult tulles kontrollida koera. Veel parem oleks teda kammida, et eemaldada veel kinnitumata puugid.
  • Kontrollida ja kammida ka õueskäivaid kasse.
  • Puuki ei eemaldata sõrmedega (nakkusoht!). Tuleb kasutada spetsiaalseid puugipintsette.
  • Puugi õliga määrimine pole hea mõte – niimoodi pääseb rohkem haigustekitajaid koera kehasse, sest puuk ei taha koerast lahti lasta ja aeg tiksub.
  • Eemaldatud ja mahakukkunud puugid tuleb hävitada.

Puugihaigustest saate lisaks lugeda siit!

 

Kirp. Eestis levinud kassikirp (Ctenocephalides feli) parasiteerib ka koeral. Koerakirp (C.canis) seevastu on praktiliselt väljasurnud liik.
Kirbu elutsükkel koosneb mitmest faasist. On muna, vastse, kookoni (nuku) ja valmiku periood ning ainult viimase neist veedab ta osaliselt peremehe seljas parasiteerides. Suurem osa kirbu perekonnast, sealhulgas kõik noorvormid, elavad maas - põrandal, vaibas, õuemurul, aga ka lemmikloomade magamisasemetes. Kui loom kasutab inimesega samu mööbliesemeid (tugitoole, diivaneid ja sageli ka voodeid), siis muidugi ka seal.

Ka kõige puhtam, ainult rihma otsas jalutav koer võib majapidamisse kirbud tuua, kui vaid kõnnib üle kohast, kus kirbutanud hulkurkass end korra raputas. Hulkurkassi seljas end verd täis imenud emakirp munes munad, mis pudenesid rohu sisse, läbisid vastsefaasi ja muutusid nukkudeks. Täiskasvanud kirp valmiku sees ootab järgmise ohvri lähenemist ja reageerib vibratsioonile. Valmiku kookon puruneb, kirp hüppab uue peremehe kasukasse ja sõidab uhkesti tolle koju, kus muneb sadu mune. Kirbuinvasioon korteris on alguse saanud.

Parem karta kui kahetseda ning hakata kirbutõrjevahendeid kasutama enne, kui kirbunuhtlus tabab. Kuna kirp armastab sooja ja niiskust, on tema lemmikaastaeg suvi. Augustis saavutab kirbuhooaeg tavaliselt haripunkti.

Mõistlik oleks hakata profülaktilisi kirbutõrjevahendeid (rihm, aerosool, tilgad, tabletid) kasutama juba mais ja teha seda kuni külmade tulekuni. Mõnel juhul, kui loom on väga allergiline, isegi aastaringselt. Kui loom on kirbud kusagilt juba korjanud, tuleks teda kirbušampooniga pesta, seejärel võtta kasutusele mõni profülaktiline vahend ja töödelda spetsiaalse aerosooliga kogu korterit, eriti magamisaseme ümbrust.

Kirp on koerte ja kasside paelussi (koeraviik - Dipylidium caninum)vaheperemees. Seega tuleb kirbukahtluse korral lisaks kirbutõrjele teha loomale ka ussikuur.

 Viis põhjust, miks omanik ei usu, et ta loomal võiks kirbud olla.

Sügelislest ehk süüdiklest (Sarcoptes scabiei var.canis) põhjustab kärntõbe. Lisa saab lugeda siit


Kõrvasügelislest (Otodectes cynotis)pesitseb kuulmekäigus ning on üsna nakkav. Kui perre võetakse tänavalt leitud kassipoeg, kel kõrvad justkui kohvipuru täis, siis varsti kratsivad kõik koerad/kassid oma kõrvu ja tuleb ette võtta käik loomaarstile. Õnneks on see hästi ravitav ja inimesele ei nakku.


Sügelislest Notoedres cati tabandab kasse. Rebaste kärntõbi, millest oli juttu eespool, neid ei tabanda. Sel haigusel on üsna iseloomulik kliiniline pilt – kõrvaservad on kaetud sügelevate koorikutega. Mikroskoobis käib lestade tuvastamine lihtsalt ja ravi on edukas.

 

Kõõmalest (Cheyletiella perekonna liigid) tekitab ka sügelusega kulgevat haigust nii koertel kui kassidel. Seda kutsutakse ka kõndivaks kõõmaks, sest haigestunud loomadel on seljas valge helbeline kõõm, mille hulgas liiguvad lestad. Seda liikumist võib luubiga näha. Haigus on üsna nakkav. Kõiki kontaktis olnud loomi tuleb ravida. Tekitab ka inimestel mööduvat sügelust nagu koerte sügelislestki.


Täid ja väivid. Kuna täisid ja väive esineb Eestis väga harva, siis neil ma pikemalt ei peatu.


Vagellest (Demodex canis, Demodex cati, Demodex gatoi) põhjustab haigust nimega demodikoos, mis iseneenesest ei ole nakkusliku kuluga. Vagellest elab ka nii-öelda normaalse looma organismis ja mingit haigestumist ei pruugi alati põhjustada. Kassil esinevat varienti nimega Demodex gatoi peetakse nakkavaks, aga seda esineb väga harva. Kassil esineb seda haigust üldse palju harvem kui koeral.

Koertel avaldub kliiniline demodikoos siis, kui looma immunsüsteem nõrgeneb. Seda hetke kasutavad lestad, kes hakkavad intensiivselt paljunema ja lisandub bakteriaalne nahapõletik. Veel paarkümmend aastat tagasi loeti demodikoosi praktiliselt ravimatuks haiguseks, kuid nüüd on see uuemat tüüpi ravimitega hästi kontrollitav. Aretuses ei tohiks demodikoosi põdenud loomi kasutada ja emased koerad tuleks steriliseerida, sest haigushood süvenevad koos jooksuaegadega
 

 

 

MTÜ Loomakliinikud, Tallinna mnt 77, Pärnu

 

created byNew Media Guru