Kasside seeninfektsioonid

Kassidel esineb naha seeninfektsioone 2 korda sagedamini kui koertel. Peamised tekitajad on Microsporum canis (üle 90%), Microsporum gypseum ja Trichophyton spp. Need on mikroskoopsed, palja silmaga nähtamatud seened, kes elavad naha pindmises kihis ja karvades. Ükski neist ei kuulu kassi naha normaalse mikrofloora hulka, vaid annavad märki sellest, et kass on kas haige või haiguskandja. Mõlemal juhul on vajalik veterinaarne sekkumine. Kuna tegemist on zoonoosiga (haigus kandub ka inimesele) on õigeaegne avastamine ja ravi eriti olulised. Kirjanduse andmetel on 50%-l juhtudest oht , et ka inimene saab nakkuse. Rohkem ohustatud on lapsed, vanurid ja nõrga vastupanuvõimega inimesed (HIV-i või suhkruhaigust põdevad või onkoloogilised ja /või teatud ravimeid tarvitavad haiged).

Seeninfektsiooni esineb rohkem seal, kus palju kasse koos nagu suured hulkuvate kasside kolooniad, varjupaigad ning majapidamised, kus on palju kasse. Sellistes kohtades on infektsiooni kontrolli alla saamine tõeline väljakutse, mis vajab otsustavaid meetmeid, aega ja raha. Mida hoolsamalt seda taha, seda kiiremini võib saada tulemusi. Nakkus ei kandu mitte üksnes kassilt kassile, aga ka ümbruse ja esemete kaudu. Eosed võivad säilida toatemperatuuril isegi aastaid. Pakane ei hävita eoseid. Kuna kliiniliste tunnusteta kandjad võivad sama hästi nakkust edasi anda kui kliiniliselt haigedki, on haiguse kontrolli alla saamine väga keeruline. Vahel võib asümptomaatilise kandja avastada seeläbi, et pealtnäha täiesti terve emakassi poegadel on seenhaigus.

Mitme kassiga majapidamises on nakkusallikateks:
1. Haiged kassid, kel on välja kujunenud haigustunnused
2. Ilma kliiniliste tunnusteta nakkuskandjad
3. Eostega nakatunud karvad ümbruses ja esemetel (hooldusvahendid, puurid, asemed)

Nakatumine toimub kas otse kassilt kassile või kassilt koerale/inimesele (haiged ja kandjad) või esemete kaudu. Ka kirbud ja kõõmalestad võivad eoseid loomalt loomale kanda. Peiteaeg ehk aeg nakatumisest haigestumiseni on 7-14 päeva.

Kliiniline pilt:
Terve ja tugev täiskasvanud kass haigestub harva. Kõige tüüpilisem patsient on kass, kel on FIV-infektsioon ja kelle vastupanuvõime on langenud. Kassipojad, väga vanad loomad ning muude haiguste all kannatavad kassid haigestuvad sagedamini. Eelsoodumuseks on nahavigastus (trauma, välisparasiidid, pügamine) ja niiskus. Normaalsel nahal on vastupanuvõime, mis takistab eoste tungimist nahka. Liigse pesuga kahjustame me sellist naha loomulikku vastupanu. Seeneosed, mis satuvad nahale mõjutavad nii karvade kui naha seisukorda. Nad tungivad karva, häirub normaalne keratinisatsiooniprotsess, tekib kõõm ja karvad katkevad ning levitavad omakorda miljoneid eoseid ümbruskonda. Tüüpiline on sümmeetriline ümar laik ja murdunud karv umbes 3 mm kõrguselt. Selliseid kohti leitakse peamiselt peapiirkonnas ja jalgadel, aga ka rinnaku- ja kannapiirkonnas. Täiskasvanud kassidel võib olla ebatüüpiline pilt, kui haigus on levinud üle keha. Nii võib haigust segamini ajada muude kasside nahahaigustega, mis kulgevad karvakao, punetuse, kärnade, naha kuivamise, kõõma, punnide ja leemendavate laikudega. Sügelus võib esineda, aga harva.

Diagnoosimine:
Vahel võib olla diagnoosimise aluseks vaid kliinilika (tüüpiline haiguspilt, tüüpilises kohas, tüüpilisel patsiendil). Kahtluse korral saab kiirkontrolli teha Woods`i lambiga, mis võib anda aga nii valeposiitivseid, kui negatiivseid tulemusi. Sellisel juhul tuleb teha külv spetsiaalsele söötmele, mis annab väga usaldusväärse tulemuse, kuid võtab aega (mõnikord kuni 2 nädalat). Nahabiopsiaga saab tulemusi rutem, kuid proovi võtmine on komplitseeritum (eeldab üldanesteesiat) ja on oluliselt kallim ning seda ei ei saa kasutada kassil, kel pole kliinilisi tunnuseid. Seega ei sobi kandjate väljasõelumiseks. Viimaste kindlakstegemiseks on mõeldud MacKenzie meetod, kus puhta uue hambaharjaga kammitakse kassi 3 minutit ja saadud karvad külvatakse spetsiaalsele söötmele. Kogenud laboritöötajad suudavad diagnoosida seeninfektsiooni ka mikroskoobiga looma karvaproovist.

Ravi:
Sisaldab ravimite ja desoainete valikut, ümbruskonna töötlust, karantiini ja järelkontrolli ning võib olla väga erinev sõltuvalt olukorrast:
1. Üksi elav lühikarvaline kassipoeg, kel nahakahjustused pea ja esijalgade piirkonnas
2. Mitmed haiguskolded üle keha täiskasvanud kassil (mitte pärslasel)
3. Mitmed haiguskolded üle keha pärsia kassil
4. Seeneinfektsioon mitme kassiga majapidamises, kus on eri tõugu kasse.
Pärsia kasse on keerulisem terveks ravida. Mõnikord see ei õnnestugi, sest ümbrust ei saada puhtaks. Ravi võib lõpetada, kui 2 kuu-ajalise vahega võetud seeneproovi osutuvad negatiivseteks. Kui tegemist on kassikolooniaga, siis tuleb seal kehtestada karantiin, mis tähendab, et ei toimu mingit sisse- ega välja liikumist (näitused, uute kasside toomised, viimised, paaritus jne.) ja soovitatakse kolme paari nädala kuni kuuse vahega võetud negatiivset proovi. Samal ajal peab olema tehtud ka korralik ümbruse töötlus.

Raviskeemi kuuluvad.
1. Paikne ravi. Ei ole kallis ning takistab eoste levikut ümbruskonda. Aitab eemaldada kõõma ja kärnasid. Miinusteks on töömahukus, kui tegemist on paljude kolletega, kass vihkab seda, püüab takistada ja ära lakkuda ning osad ained mõjuvad nahka ärritavalt nii kassidele kui inimesele.
2. Süsteemne ravi infektsiooni lõpetamiseks
3. Ümbruskonna töötlus, et eosed ei leviks ja teised loomad ning inimesed ei haigestuks ning juba tervenenud loom ei saaks infektsiooni uuesti.
On teada, et paljudel juhtudel toimub isetervistumine ilma ravita (mitte pärsia kassil), kuid haiget looma ei tohi jätta ravita just inimeste nakatumise ja ümbruskonda levivate eoste tõttu.
Pikakarvaline kass tuleks paljaks pügada, et hävitada võimalikult palju karvades olevaid esoseid ning, et oleks kergem teostada paikset ravi. Pügamine ise on aga väga ümbruskonda saastav ettevõtmine ja vajab erakordset ettevaatust ning turvameetmeid (võimalikult väike ja kergesti puhastatav ruum, kuhu teistel loomadel ja lastel pole asja, korralik puhastus ja deso pügamisjärgselt , kaasarvatud käärid ja/või pügamismasin, karvade hävitamine ning enesekaitse spetsriietuse ning kinnastega). NB! Ventilatsiooniavad on erakordselt soodsad asukohad seeneeostele.

Veterinaardermatoloogias ollakse seisukohal, et vaktsiin ei kaitse nakkuse eest ja ei sobi raviks ilma muid ravimeetmeid kasutamata. Võib koos muu teraapiaga lühendada paranemisaega.

Desoks sobivad hüpoklorit 0,5-5%-line lahus (valgendi), lubiväävel 1:33, Imaverol. Haige tuleks panna ruumi, kust on kõik ebavajalik välja viidud, et oleks võimalikult vähe desinfitseeritavat. Tolm võtta ja pinnad desinfitseerida kord päevas. Tolmuimeja kott tuleb põletada. Tekstiilid kas põletada või pesta üle 60 kraadises kuumuses. Aurupesur on hea. Pakane ei hävita eoseid.

Profülaktika:
Kui on mingigi kahtlus, et uus kass või näituselt, hotellist vms.kohast tulev kass on saanud nakkuse, anda loomaarsti juures karvaproov MacKenzie testiks ning pesta kassi mükonazoolshampooniga või töötle teda lahusega , kuhu on tilgutataud lubiväävlit.

Nahaseeninfektsioonid esinevad peale kassi, inimese ja koera ka hobustel ja lehmadel, väikenärilistel ja küülikutel.