Siseparasiidid ja nende tõrje

Ümarussid

Kõige enam esineb koertel kutsikasolget Toxocara canis. Tavaliselt olid nakatunud 1–3 kuu vanused, harvemini vanemad kutsikad. Kirjanduse andmetel on 99,4% vastsündinud kutsikatest juba emaihus solkmetega nakatunud, mis tähendab seda, et kutsikate esmane nakatumine toimub juba emaihus. Noored ja täiskasvanud koerad saavad nakkuse solkmemunadega saastunud keskkonnast. Solkmemunad säilitavad väliskeskkonnas (eriti pinnases) eluvõime väga pika aja jooksul (2–6 aastat) ja seega on pidevalt olemas nakkusallikas täiskasvanud koertele, sealhulgas ka tiinetele emasloomadele.
Kasside enamlevinud ümaruss on kassisolge Toxocara mystax.
Kergekujulist parasitaarhaigust ei pruugi välisel vaatlusel tuvastada, kuid tugevama tabanduse korral on looma karvkate tuhm, tema kõht punnis ja võib esineda kõhulahtisust ja oksendamist. Vaatamata heale isule ei võta kutsikad ja kassipojad juurde ja täiskasvanud koerad võivad kõhnuda. Haiguse edenedes tekib vahel ka isutus. Suure hulga parasiitide tõttu soolestikus võib tekkida soolesulgus, esineb kehvveresust ja närvinähte.
Pärast ussirohu andmist eritatakse roojaga sageli suures koguses täiskasvanud solkmeid. Inimene võib samuti nakatuda ja haigusel esineb kolm vormi, millest vistseraalne ja okulaarne toksokariaas on tõsiste tüsistustega.
Teistest ümarussidest esineb veel koersolget Toxascaris leonina, kes parsiteerib ka kassidel; piugussi Trichuris vulpis ja untsinaariat Uncinaria stenocephala. Nende ussnugilistega on nakatunud ka hundid ja rebased.

Paelussid

Paelussidest esineb koertel, aga ka kassidel kõige sagedamini koeraviiki Dipylidium caninum, mille nakkus levib kirpude kaudu. Inimenegi võib nakatuda, kui ta kogemata kirbu alla neelab. Näiteks silitab koera või kassi, kes on just kasuka seest kirbu leidnud ja selle katki hammustanud. Silitab ja topib käed pärast suhu. Nakatumine pole küll väga tõenäoline, kuid siiski võimalik. Seega tuleb pärast looma katsumist käsi pesta ning kasutada kirbutõrjevahendeid.
Laiussi Diphyllobothrium latum esineb märksa harvemini ja seda saadakse mageveekaladest. Parasiidi võib saada ka inimene, kui ta sööb nakatunud kala. Paelussid Taenia perekonnast ja ehhinokokk satuvad koerte ja kasside organismi, kui nad söövad tapaloomade tooreid parasiitidega tabandunud siseelundeid ja kudesid. Inimene on ehhinokokile vaheperemeheks. Ta nakatub koerte poolt väljaheidetega eritatud ehhinokoki mune alla neelates ja tema siseorganites – maksas, kopsudes, ajus – areneb kuni kanamunasuurune põistang. Eestis on inimestel ehhinokokk-paelussi (põistangu) viimati diagnoositud 2003. aastal (üks haigusjuht) ja enne seda 2000. aastal (üks haigusjuht). Inimese ravi on operatiivne. Meie põhjanaabrid soomlased kardavad kangesti ehhinokoki nakkust ja seetõttu peab kõigile sinnapoole reisivatele koertele 1 - 5 päeva enne ussirohtu andma. Sellekohane märge tehakse ka looma vetpassi.
Ehhinokokist veelgi ohtlikumaks paelussiks on alveokokk-paeluss, kelle vastne võib inimese (vaheperemehe) organismis pidurdamatult vähktõvesarnaselt vohada. Eestis on siiani alveokokk-paelussi leitud vaid rebastelt, kuid välistatud pole ka koerte nakatumise võimalus. Kuna alveokokk-paelussi vaheperemeesteks on peamiselt närilised, siis ei tasuks lasta oma koeral põllu- või metsaservas hiiri jahtida.
Paelussi Mesocestoides lineatus vaheperemeesteks on kahepaiksed, roomajad, linnud ja närilised. Inimene nakatub selle parasiidiga vaid erandjuhtudel, küll aga on ohustatud need koerad, kellele pakub lõbu konni ja hiiri taga ajada.
Täiskasvanud paelussid peremeeslooma – koera või mõne muu lihatoidulise looma sooles ei põhjusta viimasele erilisi vaevusi.

Ainuraksete parasiitide esinemise kohta on vähe andmeid. Neist Isospora, Sarcocystis sp. põhjustavad üksikjuhtudel halvasti ravile alluvat kõhulahtisust, kuid ei ole ohtlikud inimesele. Viimasel ajal räägitakse ühe rohkem viburloomast (Giardia intestinalis/duodenalis endise nimega G.lambia ja G.canis), mis põhjustab samuti kõhulahtisust. Rohkem haigestuvad koerad kui kassid ja just nooremad, kuni 3-aastased loomad. Kui nakkus tabab kennelit, siis on kuri karjas, sest viburloom püsib hästi väliskeskkonnas. Tavaline kloorilahus neid ei tapa. Ravida tuleb suukaudselt ja vajalik on väga korralik desinfektsioon. Arvatakse, et inimestel, eriti väikelastel esinev ravile halvasti alluv lamblioos võib olla põhjustatud asümptomaatilistest lemmikloomadest kodus. Nende kaudu on võimalik taasnakatumine.
Toksoplasmoos on üks levinumaid parasiitide poolt põhjustatud haigusi nii loomadel kui ka inimesel. Tema põhiperemees on kass, seevastu inimene, koer ja rohusööjad on vaheperemehed. Kassi nakatumist on raske tuvastada, sest enamasti põeb ta asümptomaatiliselt. Raske nakatumise puhul tekivad hingamisraskused, kaalukaotus ja kõrge palavik. Kassid nakatuvad toore saagi, toore või ebapiisavalt küpsetatud liha söömisel. Haige kass eritab roojaga ootsüste, mis võivad nakatada teisi loomi, aga ka inimest. Toksoplasmoos ei ole ohtlik tervetele täiskasvanutele, kuid rasedad ja immuunpuudulikkusega inimesed peaksid hoiduma kassiliiva ja muude kassiroojaga saastunud materjalide puudutamisest kummikinnasteta.

Ennetuseks:

1. Anda kutsikatele ja kassipoegadele ussirohtu kord kuus alates 1 elukuust kuni pooleaastaseks saamiseni (kutsikasolge ja kassisolge)
2. Anda täiskasvanud lemmikloomadele profülaktiliselt ussirohtu kord kvartalis.
3. Roojas usside või nende lülide avastamisel konsulteerida loomaarstiga.
4. Kui loomal on isumuutus, karv tuhm ja/või sagedane kõhulahtisus ning oksendamine - konsulteerida loomaarstiga ja vajadusel viia kliinikusse roojaproov.
5. Kui pere lastel või täiskasvanutel on avastatud siseparasiite, siis kontrollida ka looma. Ja vastupidi.
6. Teha parasiitide tõrje iga kord, kui toote oma majapidamisse uue koera või kassi.
7. Mitte lasta nuuskida koeral teiste koerte ja kasside hunnikuid. Koera järelt koristada nii tänavatel/parkides (see on kohustuslik), kui ka oma aias. Kassiliiva vahetada iga päev.
8. Mitte anda lemmikloomadele toorest mageveekala ja tooreid tapajäätmeid.