Sügelislest

Sügelised ehk sarkoptoos ehk rebaste kärntõbi....
Kui eelnevatel aegadel diagnoositi sellist haigust vaid paar korda aastas, siis tänaseks näeb sarkoptoosi all kannatavaid koeri igal kuul. Nakatumiseks ei pea koer rebasega sõbrustama, temaga külg külje kõrval jalutama või teineteise kaisus magama. Parasiit ei ole küll väljaspool peremeesorganismi kuigi kaua elujõuline, kuid nakatumine võib toimuda ka kaudse kontakti teel.
 
Kuna haigel rebasel on väga hõre karv, siis otsib ta sooja ja magamiseks on sobivad kõik kuuri- ja puuriida-alused. Võimalusel ronib ta kasvõi trepi või vundamendi alla ja isegi koerakuuti. Seda muidugi võimalusel, et alaline elanik pole kodus... Ning kui koer siis hommikul oma tavapärasele nuuskimisretkele läheb ja kõik need kohad läbi kontrollib (mida ta kindlasti teeb – rebase lõhn ju), siis on nakatumine üsna kindel.

Haiguse peamine tunnus on väga tugev kihelus, mis algab enamasti peapiirkonnast, küünarnukkidelt ja kõhu alt, st. vähem karvastelt aladelt, levides üsna kiiresti üle terve keha. Kui loom ei saa ravi, kaasneb teisene bakteriaalne nahapõletik ning nahale tekivad kärnad ning koorikud, mis omakorda sügelevad. Koer sügab end pidevalt ja karv tuleb maha. Pikaaegsel põdemisel tekib spetsiifiline nahapõletiku lõhn, koer muutub apaatseks.

Diagnoosimiseks võetakse värskest kahjustunud kohast skalpelliga nahakaabe. Sageli on vaja võtta mitmeid kaapeid erinevatest kohtadest ning juhtub sedagi, et kümnekonna kaape peale leidub vaid üks muna. Seetõttu ei ole sarkoptoosi puhul mikroskopeerimise negatiivne vastus kunagi absoluutselt negatiivne, vaid 50% negatiivne ja 50% positiivne. Isegi kui mikroskoopeerimisel midagi ei leita, on tõsise kahtluse korral (rebased ümbruskonnas, võimalik kokkupuude sarkoptoosis koeraga, intensiivne sügelus, mis ei lakka ka kliinikus) näidustatud ravi.
100%-lise täpsusega saab haigust diagnoosida seroloogilise uuringuga verest, mida aga Eestis siiani ei tehta. Küll saab vastava testi teha Soomes, kuid arvestades selleks kuluvat aega ja raha, on ilmselgelt mõistlikum võtta ette katseline ravi.

Õigeaegselt alustatud adekvaatne ravi tagab täieliku tervenemise üsna kiiresti. Kui aga arsti juurde jõudes on koeral välja arenenud tõsine kaasuv nahapõletik, koos karvutuse ning nahamuutustega (koorikud, kärnad, nahapaksendid ning tumenemine) võib minna kuid, et saavutada koera endine kena välimus.

Raviks kasutatakse turjale tilgutatavaid parasiitide vastaseid preparaate nagu Stronghold (selamektiin) ja Advocate(imidoklopramiid). Kuna need on retseptiravimeid, siis pole neid mõtet omaalgatuslikult apteeki otsima minna, vaid tuleb pöörduda loomaarsti poole. Peab silmas pidama, et analoogse kliinilise pildi ja intensiivse sügelusega kulgevad ka teised nahahaigused – kirbuallergia, toiduallergia ja atoopia, pärmseentest ja bakteritest põhjustatud nahapõletikud ning enamasti peab ravima ka kaasuvaid nahainfektsioone.

Juhul kui nakkus esineb mitme koeraga majapidamises, tuleb ravida kõiki haigega kontaktis olnud koeri, kuna võib esineda asümptomaatilisi parasiidi kandjaid.
 
Sügelislest võib lähikontakti korral (koer voodis) kanduda ka inimesele, aga ei põhjusta kunagi nii tugevat kihelust ega drastilisi nahamuutusi. Iseloomulikud on sügelevad punetavad täpid kõhul, käsivartel, seljal. Inimene ravi ei vaja. Koera tervenedes, kaovad haigusnähud ka peremehel. Haiguse läbipõdemine ei anna immuunsust. Võimalik on korduv nakatumine.

Koerte ja kasside nahahaigustega tegeleb dr. Tiina Toomet
www.toometikliinik.ee